Opel Rekord D 1977 Rebuild&customizing

Mul on väga hea meel teha selles teemas juttu autost mis on kolm korda pääsenud sellest halvast ideest et teda metalli kokkuostu viia.

Esmane kord oli see kui ma leidsin kuulutuse kus mainiti et müüa selline auto, omanik ei soovinud edasi nokitseda ja ähvardas et peaks metalliks müüma.

Kuna kere tundus olema kõvasti parem kui enamik siis sai ära toodud tallinnast. Muidugist veel sel hallil ajal kui mul treiler veokit veel ei olnud. Tulime sõbraga kaubiku sabas autoveo käruga. Lube selleks ei olnud aga õnnestus ikkagist pääseda seaduse kurja silma alt. Auto jõudis Tartu umbes 2006 aasta suvel. Sai muretsetud ühele teisele sarnasele autole keredetailide ja veermiku doonoriks. Vahepeal juhtus aga see et aeg teeb oma korrektuure ja doonori staatus muutus kui selgus et esimene auto on ikkagist nii läbi et teda ei ole võimalik korda teha ilma astronoomiliste summadeta. Selle tõdemuse järel loobusime esimesest vrakist ja see konkreetne isend jäi seisma ja oma aega ootama. Seisis meil päris mitu aastat angaaris ja konkreetne idee mis tast edasi saab puudus. Vahepeal tekkis ka ruumipuudust ja tekkis kuri mõte kalli metalli hinna ajal ta metallikokkuostu viia. Õnneks läks see idee lihtsalt üle. Rahalised seisud paranesid ja auto jäi jälle unustusse. Kuna ta oli üpriski laiali lammutatud olekus siis ei soovinud teda ka muu autohuviliste kogukond. Kuskil 2008 aasta suvel paneime hea sõber Aloga selle auto ka huvi pärast korraks kokku ja tegime pilte ja vaatasime üle mis võiks kerest puudu olla. Selgus et Kerele pole midagi vaja , kui vaid korralikku keretööd ja eeltööd ja uut värvi. Sama nädala lõpus sai asi korralikult lahti võetud ja ette valmistatud et liivapritsi viia. Liivaprits näitas välja kõik selle mida arvata oli, kuid üldiselt oli seis isegi parem kui ma lootsin. Autole sai haljastele kohtadele lastud epoksiidkrunt peale ja tõin ta tagasi, ning ni ta jälle seisma jäi. Aega polnud võtta ja üleliigseid summasid teda edasi nokitseda ka polnud. Seejärel tuli veel vahele klubi esimene kolimine ja võtsin ta kaasa, kuigi oli kiusatus jällegist metalli kokkuostu viia sest hind oli sel hetkel väga kõrge. Kuid kahju hakkas. Siis jällegist ca 1 a seismist, seekord kahekordse katte all väljas.

2010 aasta suvel tekkis küsimus et mis asi see seal heina sisse kasvama hakkab, selgus et näe seesama rekord mida on kogu aeg kaasa tassitud. Siis pidasin paar päeva aru mis temaga teha, kuna mul oli sel hetkel auto24 portaalis vaba kuulutus ootel siis panin nalja viluks müüki ja kirje juurde, et võime ka auto kauniks vuntsida. Viie päeva pärast tuli lühike kuid asine kõne, küsiti kõik vajalikud küsimused ja leppisin järgmiseks päevaks kokkusaamise kokku. huviline tuli ekstra Tallinnast kere vaatama. Viie minutiga oli selge et kõik sobib, kui vaid paberid suudame korda teha. See oli üks vahva rabelemine nende paberitega. Paberid olid N.liidu aegsed ja kuna ma olen vist hea gestaapolane siis ma suutsin 5 minuti jooksul leida passis kirjas oleva isiku. Küll aga tuli selleks suhelda veel 5 inimesega et temani jõuda. Esimene eesti omanik oli lahkesti nõus selle auto oma nimelt maha kandma ja uued dokumendid vormistama. Kuna auto uus omanik soovis auto roheliseks värvida siis tuli auto üleöö roheliseks teha ja kokku panna enamuses , seda selleks et auto arkis ette näidata ja asjad korda saada. See omaette ooper sai tehtud väljas tibutava vihmaga ja ajaga võidu, aerosooliga roheliseks ja kõik keretükid külge. Uus õpipoiss andis valu ja ka omal oli särk selas märg et asi valmis saada. Kuid treilerile ta sai ja Arkis sai asi nii kenasti paika et omanikul olid uued numbrid pihus ja auto oli 2010 aastal esmane registreering eestis. Minul aga suurem kohustus auto kenasti korda teha. Põhimõtteliselt on tegu peaaegu kõikide detailide puhastuse ja uuendamisega. Nii pukse kui polte kui ka kõike muud. Auto algidee oligi teha tagasihoidlik Sleeper, kerge silumine ja mugavamad istmed ja asisem mootor. Mootor tuli Senatori pealt ja omab sissepritset et vähendada saastet ja suurendada jõudlust.

Kuid aitab nüüd jutust eks pildid räägivad oma loo. Üritan siinkohal tuua vajalikud pildid välja, et kõik oleks arusaadav. Proovime panna siis kronoloogilisse järjestusse.

Pildil siis algne toormaterjal. See esimene siin rivis siis.

Hilissuveõhtune koostamine, hea soe oli ja ka Alo vana kallike omega on pildile jäänud.

Ja väliselt koos ta ongi.

Kui värv välja jätta siis on päris viisakas autoke.

Liivapritsi eelne lahtiharutamine ja vajalike kohtade kaitsmine ehituspapiga. Punane aerosool märgi piirkondi üle mille ei tohi pritsiga lasta.

Rebasekarva põhi.

Kuiva ilmaga pritsi teel.

Liivapritsijärgne tulemus.

Ja nii ta jäigi siis pikemalt seisma. Mõni aasta tiksus juurde.

Peale paari aastast seismist paksude katete all pole pilt palju muutunud õnneks.

Taustal paistab omaniku enda algne auto mis sai doonoriks.

Teglikkuses oli doonori seisukord selline, et vanametallis nöögiti et: Meie muldmetalle vastu ei võta. Kuid mitmeid vajalikke detaile sai sealt siiski.

Kõige tüüpilisem ja valusam koht selle kere juures on nina. Õnneks oli doonoril see seksikas Scoobiga kapott mis oli tehase toode diiselmootoriga isendite jaoks.

Üleöö jälle kokkupandud väljanägemisega auto mis ka võluväel roheliseks saanud. Suund on ARK.

Nagu militaarsõiduk või kuidas? Passis siis roheline lõppude lõpuks.

Peale viimast kolimist juba uutes ruumides ja veel üks kord osadeks lahti, seekord siis juba viimse poldi ja mutrini pilbasteks. Enne tuleb vaid mootoriproov ära teha. Õnneks on sõsarmudelit nimega Commodore , sama mootoriga toodetud. Seega on sobivus ca 90% olemas.

Klassikaline Opeli ridakuus, ehk saksipäraselt Stricht Sechs. Plokk on olnud väikeste modifikatsioonidega tootmises kuskil 60date aastate lõpust alates kuni 1993 aasta lõpuni mil lõpetati üldse Senatori nimeliste autode tootmine ja edaspidi sai lipulaev küll moodsad kui väga kehvad ecotec põlvkonna v6 mootorid. Kuid antud mootoril on ka oma lugu. Aastaid tagasi oli see mootor ühe väga vähe sõitnud Senatori peal, kellal vaid 128tuhat kilomeetrit. Auto ostsin varuosadeks ja auto oli oskamatu vanamehe käes üle katuse käinud. Kuid süda oli elus. Vahepeal oli mootor müüdud ühe teise opeli huvilise kätesse ja mõned asjad on mootori küljest lahkunud, kuid õnnestus ta tagasi osta ja see oli ainuõige otsus.

Pildil on näha vana väikse radiaatori kinnitus plekid mis Commodore mudelil puuduvad. Kuna tegu ei ole kandev osadega siis peavad need plekid lahkuma.

Koos Getrag 245 seeria manual käigukastiga läheb natuke palju täpseks aga see probleem saab peagi parema lahenduse.

Vahepeal käis meil ka abis väga seksikaid autohuvilisi. Tänud!

Mis seal ikke, ohtrat puhastamist ja mõõtmist.

Seest puhtaks ja roostemuundur sisse.

Tagasilla kinnituskronsteinide pealised paigad, serv servaga tasa ja 1,2 mm plekist.

Siinkohal on ka näha kõik suuremad uuesti ehitamised jalgeall. Kõik on tehtud 1,2 mm plekist ja järgivad originaalset kuju, serv servaga tasa nagu kombeks ja ikka pidevkeevisega kinni.

Siitkohalt teen katkestuse ja jätkan osas VOL2

 

 

 

Made with Namu6