VW T3 Caravelle lugulaul

Järgnev lugu on mõeldud tutvustamaks ühte väga õnnetut bussi ja tema lapsikult jonnakat ja rumalat omaniku. See lugu algab sealt maalt kui mu kunagine tuttav Taavi Lukas tuli mu juurde jutuga et ta soovib mulle pakkuda nokitsemiseks ühte VW Tarnsporter T3 Caravelle bussi. Olla teine tal plaanis mingiks projektikaks teha. Noh vanade tutvuste poolest võtsin vaevaks see asi üle vaadata. Töömahtu oli kuid mitte midagi hirmsat. Samas teades nende busside kooste meetodeid sai üpris kähku selgeks et selle bussi plekivaltside vahel peituva rooste eemaldamine on üpris võimatu töö. Sellel bussil on väga totakalt kokku pandud kerepaneelid, mis kohe armastavad teatud vanuses kerehermeetiku hüljata ja avanenud vahedesse pugev niiskus hakkab seal ennast sisse seadma. Tulemuseks on kõikidest paneelivahedest immitsev pruun roostejälg. Kuna omanik tuli mu juurde jutuga et vaja kiiresti teha ja võimalikult odavalt siis ütlesin talle ka klausli et hind on selline ja kui tekib lisatöid ja üllatusi siis on ka hinnalisa. Peale seda kui buss oli suuremalt jaolt pulkadesk võetud viidi ta liivapritsi et valtsivahesid võimalikult sügavalt puhastada ja lasta peale happekrunt .

Sellest hetkest alles algas kogu see piin ja viletus.

Esmalt ei tehtud bussi liivapritsis õigeks ajaks valmis. Läks mitu päeva üle ja vahele tuli ka nädalavahetus.

Sain bussi tagasi, peale esmaseid kruntimisi selgus mingi suurem jama selle nn happekrundiga. See oli nagu näts. Pealmine kiht kuiv aga alt märg, kippus ülesse keetma. Viga teadmata. Liivapritsis kehitati alguses õlgu. Mul jama kaelas sest ei saa tööd õieti teha ja omanikul muidugist hakkas mingi hetk kiirem kui ennem. Palju õnne mulle.

Higistasime koos õpipoisiga siis teha kõigil palavatel päevadel ja õhtutel.

Mingi aja möödudes saime ka teada selle happekrundi probleemi. Nimelt tegu olevat olenud sellise kruntimise tehnoloogiaga. happekrunt ilma kinnitita alla ja peale epokrunt mis pidavat alumise happekrundi ka ära kinnitama. Kuid alguses keegi ei selgitanud et nad sellist tehnoloogiat kasutavad ja epokrundi kihti peale ei pannud. Omaniku ja minu kui selle koha soovitaja suhtes oli tegu väga andestamatu veaga, sest üldkokkuvõttes annab see hetkel juba tunda sest bussil on mitmes kohas näha et hakkab välja tulema juba pruunikas kiht ja seda neis kohtades kus see kinnitita happekrunt pargudes sees oli.

Tegelikkuses nühkisime me neli liitrit lahustit läbi et saada pealt maha see kinnitumata happekrunt. Siis panime oma krundi peale, kuid kuskile vahede sisse jäi siiski ,kuhu me ligi ei saanud.

Ajagraafik oli tänu sellisele naljale nyyd juba 1 nädal lõhki ja omanik kannatamatu. Tänu sellisele jamale oli tekkinud ka kenasti lisatööd ja omanikuga rääkides mainisin et töö läheb kallimaks. Omanik laias suurelt et rahas pole probleemi. Mis seal ikka , rabasime ta selleks hommikuks valmis kui ta värvimisse pidi minema. Sellel hetkel tekkis ka muidgist ikaldus sest omanik polnud suutnud mulle mainida et värvija võtab vastu vaid mahalihvitud krundiga bussi. Minu teada pidi buss minema krundituna kohale. Keegi polnud muud iitsatanud. Noh omanik oli värvija juures olles juba siis närvis.

Sama päeva õhtul tuli kõne et kogu värv on pees ja et igalt poolt keedab. Ikalduste rida jätkus.

Buss sai üleni värvitud ja toimetasin oma kulu ja kirjadega enda juurde tagasi. Vaatasime ja mõtlesime kas on meie töö probleem, kahtlesin sügavalt. Kuid kui ma küsisin oma saamata jäänud finantsi siis omanik keerutas vaid miljonit vabadust miks ta tuua ei saa.

Kuna buss toodi pühapäeva hommikul ja ilm oli ilus ja päikseline siis jätsime bussi nn hingama välja. Garaazis oli teine töö ees ja buss pidi õhtul garaazi saama.

Ikalduste rida jätkus. Kella nelja paiku , kui ise olin kodus lõunal tuli kõne ja õpipoiss teatas et töö juurest käis kõvem torm üle mis tõi kõrvalt maja eterniitkatuse täielikult alla. Mis seal ikka , eks läksin siis vaid kahjusid kokku lugema ja omale pilte tegema. Vaatepilt oli väga nukker. Palju eterniidi sodi ja värskelt värvimisest tulnud buss oli ka kenasti kohe pihta saanud.

Omanikule sai kohe helistatud, tuli kohale ja vaikis ja läks minema.

Mõne päeva pärast helistasin ja telefoni vestluse käigus hakati mind süüdistama selles värvi probleemis ja selles et ma bussi välja jätsin. NO damed! Force Majure....

Kuna omanike ei soostunud võlgu jäädud summat ära maksma siis jätsingi bussi välja ja ei nõustunud ei korda tegema ega ümbertegema. Kurat küll kokkulepped maksavad ka midagist! Maksnud ära siis oleks ma teinud ka ülesse keetnud kohad oma kulude ja kirjadega korda. Õnn oli et ma seda ei teinud.

Mingi aja möödudes viis kodanik bussi minema ja minu tuttava juurde kes siis pidavat bussi ümber tegema. Mul kahju polnud. Selle žestiga sooviti mind vist paika panna. No hea küll, pusige! Kui saab parem siis palju õnne.

Ikaldus jätkus suuremas kaares ka teise tegija juures. Kuna on ühiseid tuttavaid siis tean mis seal edasi sai. Bussi tehti pikalt ümber, läks värvimisse ja jälle sama probleem. Milles viga? keegi ei jaganud. Vahekontakt ütles et ei saanud enam minu viga olla sest vahekihtides oli nii lakk kui ka uus krunt ja keetis täiesti probleemivabadest kohtadest. Ning tarkepead tegid bussi veel kord ümber. Uuesti kambrisse ning jälle sama keetmise viga. Lõpuks olla värvija vihastanud ja oma garaazis oma kulu ja kirjadega odavamalt üle värvinud ja odavama lakiga üle lakkinud. Siis ei tekkinud ühtegi viga.

Värvimise lõppsõnana saan öelda et : kasutati ühe firma värvi ja teise firma lakki mis pidavat mingi ekstra kriimu kindel olema. Tagajärg oli see et kambris värv jäi krundi peale ilus aga laki peale kandmisel esimene kiht kinnitus ja teise kihi kandmisel keetis kiht nii värvi kui ka esimese lakikihi ülesse.

Mis tähendab et ka kõige esimesel korral oli sama viga ja mille tulemusena saan öelda et esimesel korral kambris käies värvi keetmine ei saanud mitte kuidagist olla minu viga. MOTT

Buss liigub ringi peale neljakordset värvimist ja ikaldumist ajaliselt ca 3 kuud.

Omanik jäi mulle võlgu hinnanguliselt ca 3000kr raha ja siiani pole maksma hakanud. Ilmselt ta oma viga keeldub tunnistamast ja ei maksa ka kunagi ära. Vanasõna siiakohale : Uhkus ajab upakile.

Vot nii saab oma kunagistest sõpradest võõrad! Luuser!

Lisan paar pilti bussist ja õnnetust eterniidisajust ja ka kodanikust kellega on väga raske asju ajada ja kellest ma soovitaksin rahalistes asjades kauge kaarega mööda käia. Talle ei tasu tööd teha sest alguses tuleb ta nagu lipitsev peni nuruma ja hiljem on nagu diktaator oma odavalt tasustatud töö eest kõrgkvaliteeti nõudmas. Selline mees ongi. Pilt ka juurde sest see on internetis täiesti avalikult olemas.

 

Kes on bussi teinud kunagi see teab kui palju seal tööd on. Pinda on ikka väga palju. Plus aja jooksul tekkinud kõverused ja mõlgid.

Koer on ilmsüüta olen , küll aga on omanik võlglene ja võiks oma viga tunnistada ja tulla ning ära maksta. Võlglase nimi on Taavi Lukas.

 

Made with Namu6